napilt kevade uudiskiri
Mõni lind ehk juba laulab
Kirjutan kolmest asjast: muusikateater, minu kevadkollektsioon, seks ja autism. Vaata ise, millest lugeda tahad. Kui lugeda ei viitsi, vaata vähemalt pilte.
Kuna mulle meeldib kirjutada ja pühendan selle alla päris palju aega, mõtlesin teha selle Ko‑fi, kus saab kellegi “kohvi eest maksta”. Kuna ma tahan PayPalist eemale hoida ja üldse, need igasugused teenused üksnes selleks, et mingit kuradi ülekannet teha, on nii kahtlased, püüdsin midagi lihtsat, sirgjoonelisemat ja loodetavasti kiiremat välja nuputada.
Siinkohal rõhutan, et see pole kohustus, samuti ei taha ma kedagi survestada (opositsioonilise trotsimishäire omanikuna tean, milline karuteene see olla võib). Olen avastanud, et mind motiveerib raha ja kuna olen väga kohusetundlik, siis … Isegi üks euro teeb mind väga rõõmsaks, ausalt. Austrias on ju asjad odavamad. Ühtlasi püüan mõista seda, et on olemas inimesi, kes on rahaliselt vähemasti mingi tasakaalu saavutanud. Neil on töö, mis töö ka on! Ehk mõni neist loeb ka mu uudiskirja.
Minu uus pank pakkus QR‑koodi, mille abil saab teha kiire makse. Kuna enamik peab makse tegemiseks niikuinii Mobiil‑ või Smart‑ID‑d kasutama, siis tundus see loogiline. Lisan ka Swedbanki makselingi neile, kellele sobib see paremini. Lisan teabe, sh QR‑koodid jm artikli lõppu. Olen igasuguse toe üle väga õnnelik!
Muusikateater
Käisin möödunud nädalal Muusikanõunike saates ja kuuldavasti ajasin nii keerulist juttu, et tekkis mure, kas saade ikka müüb. Ise nad küsisid selle kohta, mida ma koolis teen. Pealkirja natuke kartsin, aga ega see vale pole. Jälle selline tunne, et asjatult peksan neid eesti klassikaliseid muusikuid.
Samal nädalal toimus tulevase “Teatrielu” raames ka muusikateatri‑teemaline vestlus, kus lubasin kõik liigkriitilise enda nimele panna. Selle, mida teised avaldada ei julge. Kuuldavasti. Muidu jääb palju olulist väljendamata.
Minu arvates pole muusikateatris mingit muret publikuga, tegijatega. Neid jagub. Sihukest juttu, et noored kaotavad muusikateatri või teatri vastu huvi ma ka kuulda ei taha. Õudne jutt, mis rasvab vaid tegija vatsa. On ju nii, et noortega ei mõisteta sammu käia, neid kaasata. Nii nad leiavadki oma väljad, oma huvid. Huvi tekib ju igas inimeses, kui ta vaid endale pinget pakkuvate tegevuste, teemadega tegeleda saaks.
Muusikateatriga on minu silmis kordades lihtsam. Mina, Astra Irene Susi jt tegeleme sellega erialaliselt, mina Kanuti Gildi SAALis, Astra ühenaiseansamblina – projektijuht, helilooja, lavastaja jne. Sääraseid tegijaid on veel, kuid nad on kas mööda ilma laiali, Kanuti Gildi SAALis, elektron.art‑is või teistes teatrites. Ma tegin muusikateatrit, õigemini kontsert‑etendusi ka Elleri koolis, millega jätkasid seal Iris Altmets, Lisanna Laansalu, Kärt Käämbre, jt. EMTA sellealast haridust ei pakkunud, ei paku seda seni, samuti puuduvad seal vastavad professionaalid. Estonia ja Vanemuine, mis võiksid pakkuda noortele, ei tea ka, kui noor mina või Astra enam oleme, kasvulava, seda samuti ei tee. Uksed ei ole kinni, vaid need on lukus.
Nii on olnud aastakümneid. Nende institutsioonide “kunstilised” juhid on seal pingil pikalt oma perset lihvinud. See on nende tegemata töö, ükskõiksus muutuva aja, valdkonna tervise, tegijate, elujõu suhtes. Kolleeg Aurora Ruus ütles hästi, et tegu ongi ju endise Moskva ja Peterburi koolkonnaga. Sellega ehitakse seni end vähemasti EMTAs. Kuulda sai sellest söögi alla ja söögi peale. Estonia kohta ma ei tea.
Võrdlemisi otsene, säästlik ja kiire lahendus, mis on vindunud kui see jälk talv, on minu arvates see, et need vanad mehed tuleb ühes jüngritega pensionile saata. Nende aeg on küps! Ongi kõik. Institutsioonid, platvormid jms on ju Eestis kõik olemas. Isegi korralik rahastus on olemas. Seda on näha, kui Estonias käia. Oluline on siinkohal see, et EMTA rektori kohale ei kerki aseaine. Mihkel Polli on sinna poole edutatud, et jätkata traditsiooni! Kuid see pole traditsioon: seda surutakse läbi vägisi. Need mehed hoiavad uksi kinni ega kuula, mis on teistel öelda. Ja seda kõigi raha eest. Ei salli mina sellist asja. Sarjan!
Nüüd vähe lõbusamatest teemadest. Kes tahab minu esimest kevadkollektsiooni näha? Kes ei tahaks, eks ole. Mõni võib‑olla ei taha. Ja see on okei. Veel …
Kevadkollektsioon
Sain ka paar editorial pilti teha. Lipsu ja naela editorial. Ma loendan siis kõige pealt, mis ma kõik tegin‑õppisin. Sõber Maria sai endale korraliku puuvillast hommikumantli, millega ta tundus väga rahul olevat. Sisuliselt maani. Mina jäin ka rahule. Sõbrad Kris ja Johanna said endale viskoosist pidžaamakomplekti. Kaege pilte, püüdsin teha nii couture, et isegi taskud lähevad mustriga kokku. Kõik õmblused on french>, see tähendab, näha pole ühtegi lahtist õmblust! Hommikumantli puhul katsin kõik kandipaelaga ja ääristused said ilusti käsitsi õmmeldud, et ühtegi niiti näha poleks.
Sõber Emel‑Elizabeth sai endale viskoosist bokserid. Ema ja isa said endale Austria puuvillast bokserid. Nendega oli hea kätt harjutada – kuidas ajud ragisevad, et lõikes muudatusi teha nii, et kõik koleda saaks ära peita ja prantsuse õmblusi teha. Ma ei tea, kuidas french seam> eesti keeles on.
Nii pea kui algas vaheaeg, istusin hommikust õhtuni (9‑18) õmblusmasina taga. Nalja kah, õmblusmasina taga on lõbus istuda. Suur osa ajast läheb lõigete kangale sobitamisele, korralikult lõikamisele, mustrite sobitamisele, parandamisele, õmblusmasina peksmisele, enda peksmisele, triikimisele ja veelkord triikimisele. Ostsin endale korraliku Renowa triikraua, mis aurutab nii korralikult, et mul seni reiel suur põletusjälg. Nüüd oleks vaid korralikku triiklauda vaja. Sain tasuta ühe väikese, kuid suuremaid asju õmmeldes jääb väike väikeseks. Mõtlesin paluda isal teha, ta ju tisler. Ja rahaga mul praegu hõisata pole. Triikimispadja tegin endale ka, et kumerusi triikida saaks! Sellega ka nii rahul. Hästi tuli välja, kuigi kangaülejääkidest. Ideaalis peaks see olema täidetud saepuruga. Ajab asja ära.
Suvel, kui jälle vaheaeg, lubasin õmblusmasina taga teiste soove täita. Et mida keegi tahab. Õde tahab hirmsasti kehasse õmmeldud velvetist pükse. Emale tegin juba. Seda lõiget ma oskan mõõtude järgi ise teha! Ostsin raamatu, mis õpetas. Teised tahavad pidžaamasid ja hommikumantleid. Pigem lihtsad asjad. Endale proovin teha ka midagi keerulisemat, et teistele õmmeldes vigu vältida. Õmblemine asendas arvutimängud.
Kui kellelgi veel mingeid soove, siis õmblen hea meelega. Oleksin õnnelik kui näiteks tooraine (kangas!) eest oldaks nõus maksma. Ja kel rahaga hästi, võib ka töö eest midagi anda. Aga kui raha pole, siis ei pea ja minult see rõõmu ära ei võta!
Viimaks autism ja seks, millega parasjagu tegelen. Jäängi tegelema.
Seks ja autism
Mu psühholoog saatis mulle ühe artikli, mis viis mind teiseni. Tegu on siis selle harva korraga, kui loed midagi ja suu vajub ammuli: tunned end hingepõhjani ära. Nagu kõik tunned ära. Seda ei juhtu tihti ja nii kurb kui ka seda tõdeda pole, toimus see siis LuxExpressi bussis Tartust Riia lennujaama. Ebamugav on, teismelised lõugavad ja söövad ning selg valutab. Ei tea ka, kas üldse lennule jõuan, sest buss jõuab üsna täpselt. Foreshadowing: lend hilines. Argipäev.
Lubasin kaaslasele kirjutada, millest temaga täna kõneleda tahan. Seepärast on kohe eriti hea oma väikse arvuti taga istuda: kaks kärbest ühe hoobiga. Mulle midagi, sulle midagi, talle midagi! Püüan hoiduda terve artikli tõlkimisest, seega kirjutan vaid endale olulisemast. Huvi korral saate artikleid ise lugeda. Linkisin nad esimesesse lõiku.
Autor räägib intiimsest ülekoormatusest. “Ma märkan kõike, tunnen kõike, näen kõike, tunnen kõige lõhna, maitset, ja need sisendid on igal ajal ülekoormavad.” Isegi kui keegi on oma hambaid pesnud, haistan, mida nad söönud on. Ma tunnen, kuidas kellegi ninakäigud lõhnavad, tunnen kuidas minu ja kellegi teise keha lõhnavad. Kui keegi mu nahka suudleb, hõljub oma peaga minu näo kohal, hingab mu peale, jooksevad mul mõtted vastu seina – nagu siis, kui paned kodus pesumasina, tolmuimeja, veekeedukannu, ahju tööle ja majast lahkub elekter. Annan endast palju, et neil hetkeil end töös hoida.
Ta jättis mu otsmikule libeda, märja kihi, kui ta seda ettevaatlikult suudles. Ma satun selle paanikasse, sest tahan kohemaid teda enda pealt maha lükata ja toast välja joosta. Vajadus suudlus maha pühkida on kontrollimatu. Näen välja nagu idioot, sest see, et ma end nii tunnen, ei ole ju “normaalne”. Aga minu kogemuses, arvestades selle ägedust, oleks ta võinud lihtsalt tilgutada mu näole ja kaelale prügikotipõhja mahla. Aga ma olen seal edasi ja kannatan. Lasen sellel limal oma otsmikule jääda ja ega ma ei suuda mõelda mitte millelegi muule kui sellele ja sellele hingeõhule, mis on maitsestatud küüslaugu, happe ja õllega […].
Tunnen end sada protsenti ära. Asjad, mida märkan on küll erinevad. Minu kaaslane ei haise küüslaugu, happe ja õlle järele. See veel puudus. Tal on teised lõhnad. Natuke õõnes on sellest kõigest kirjutada, sest kardan, et see võib haiget teha.
Ma ütleks, et kardan seksi ja lähedust, kehalist puudutust just selle ägeduse tõttu. Seda on kõike liiga palju! Lõõgastumine on viimane asi, mida ma tunnen. Eriti keeruline on selle kõige algus – esimene puudutus, esimene suudlus, küsimus jne, sest see on kohe eriti äge. Selline tunne nagu ma hüppaks korraks jääauku.
Üks teine artikkel kirjutab, et paljudel paaridel esineb erinevusi seksuaalse huvitatuse osas.
Neurotüüpilised inimesed peavad seksi sageli armastuse ülimaks väljenduseks ning võivad tunda end selles olukorras enesekindlalt ja intuitiivselt, teades justkui loomulikult, mida teha ja kuidas koos rahuldust kogeda.
Olen seda varem väljendanud suure liialdusega, et kõik> tahavad kogu aeg> seksida. Minu mure seisneb just selles, et minu jaoks on seks töö ja sageli ääretult äge, mis on muutnud seksuaalrahulduse kogemise ühes teises inimesega asjaks, mida kardan ja millest tahan juba ees hoida. Ma sõna otseses mõttes kardan, et keegi ütleb mulle, et ta tahab minuga seksida. Ma tahaks joosta nii kaugele kui võimalik! Laante taha, nagu öeldakse.
Seetõttu kirjutab esimene autor esimese asjana, et ära tekita endale sellega seoses vaimset vigastust. Hea öelda, raske teha. Ühes artiklist saadud teabega püüan nüüd välja mõelda, mis võivad olla (minu jaoks) asjad, mis mind lähedases suhtes aidata võiksid.
Kõige olulisem, enne kui millegi tegevusliku juurde liigun, on märkamine ja tunnustamine. Tõsiasi, et seks on minu jaoks teistsugune kui peaaegu kõikides filmides, mida seni näinud olen; pornos; raamatutes; artiklites; juttudes või mujal, on väga sobilik ja ma ei pea seda põhjendama. Ma võin, aga ei pea. Siia hulka kuulub ka see, et mul tuleb võtta selleks aega.
Teiseks, mida on kõige lihtsam saavutada, on sobilik ruum. Et see ei oleks liiga ere, lõhnav, vali, ootamatu. Aitab muusika, mida sa hästi tunned, mitte raadio, kust võib tulla õudne pala, mida kuulda ei taha. Heli on miski, mille osas olen enim tundlik, seega heliruumi korrastamine on esimene asi, millest pihta hakkan. Seni tundub kogu justt väga, liigagi ilmselge.
Liiga pikk silmside keerab mu tunded hetkega pea peale. “Silmside võib olla nii intiimne, et see on nagu paljaste silmadega päikesse vaatamine. Seks võib olla nagu silmside, kui istud paljalt päikese käes. Kui sul või sinu partneril on madal intiimsuse empaatiakünnis, siis see PG‑13, missjoni stiilis, üksteisele armastavalt silma vaatamise ja õrna armastusakti pask ei ole teie jaoks,” kirjutab mu uus lemmikautor. Kuidas kogemust depersonaliseerida?
Ma vihkan seda sõna, mida depersonaliseerimiseks kasutatakse, seega ma ei kasuta seda. Eks nuputage ise, mis see sõnapaar on.
Kuna lähedus koormab mind vist kõige kiiremini üldse, siis sellest isiklikkusest lahtisaamine võib ju olla miski, mis aitab. Ma eeldan. Ja loodan.
Missugused olukorrad, mis kaasavad suhtlust, on minu jaoks seksist vähem ägedad, isiklikumad? Hambaarsti juures käimine, koolis käimine, poes käimine jne, sest neis olukordades on juhis, mida järgin. Lisaks, kuna mulle jt autistlikele inimestele valmistavad üllatused ja ootamatused piina, pakub teadmine, mis juhtuma hakkab, kindlustunnet. Lemmikautor kirjutab:
Ma tunnen oma partneri vastu kõige tugevamat tõmmet, kui ta midagi parandab või raamatut loeb. Ta on süvitsi mõtleja ja mehaaniline geenius, kes suudab palju asju parandada. Need on minu jaoks seksikad omadused. Seega võid sa kutsuda ‘töömehe’ või lihtsalt tema käest küsida, mis raamatut ta hetkel loeb.
Asi, millele mõelnud olen, ja mida soovitab ka artikkel, on võimusuhete erinevus. Lühidalt, BDSM, mis ei pea olema midagi mõnest linateosest, vaid lihtsamat sorti võimusuhete muutmine. Mulle meeldib kamandamine, rangus jms. Et mind sunnitakse midagi tegema. Küll aga, kuna ma olen pidanud tegema seda palju seksist väljaspool, on mu tööriistakast selle murdmiseks suur. Oi, kui suur. Kardan, et võin lähedases olukorras midagi kohatut öelda. Samas, miks ma peaksin? Põhjendamatu hirm. Seda peaks proovima, isegi kui kardan.
Viimaks on harilik „õppime teineteist tundma”. Oleme seda kaasalasega teema ebamugavuse tõttu edasi lükanud, kuid loodan, et täna tuleb ehk siis see hetk. Tellisin ka raamatu pealkirjaga „The Autism Couple's Workbook,” mida ühes artiklis soovitati. Varasemalt lugesime Kristina Birk-Vellemaa seksiraamatut „Sekspositiivseks”. Natuke vist aitas. Vaatasin tõtt sellega, mis mind erutab. Piinlik, et nii shallow> olen ja mind tõmbab kõige kiiremini käima ilus, lihaseline ja kõhn keha. Mõndasid asju ei saa muuta. Ja see ongi kõik.
Kõmu
Õige pea jagan teiega artiklit tehnoloogiast ja raamatust „The Anxious Generation” ning pikemat lugu ühes paljude Eesti muusikute kommentaaridega tehisintellekti-muusikast. Võib-olla jagan neid isegi enne, kui need avalikuks saavad! Tegu on päris kuumade ja kõmuliste artiklitega, seega pange vaim valmis.
UUS PÜSIV RUBRIIK: SÕNAD
Kuna ma ragistan sõnade kallal aju peaaegu igapäevaselt, mõtlesin, et jagan teiega avastusi. Nende hulka kuuluvad ingl k laensõnade eestipärased vasted, unarsõnad jms. Siinses artiklis on enamasti sõnad, mille avastasin selle artikli jaoks. Mul tuleb veel selle mõttega harjuda, et neid sõnu koguma hakata, muidu nad üksnes tulevad ja lähevad. Millalgi pidin ühe intervjuu tarbeks otsima, mis sõna ma leiutasin mittebinaarse vasteks, aga vist ei leidnud oma artikleist üles ... Ehk millalgi jõuab ta taas minuni. Seniks:
rasvama, rasva määrima
trauma, vigastus, vaimne vigastus
hierarhia, võimusuhe
motivatsioon, huvitatus, innukus
normaalne, sobilik, (üld)tunnustatud
intensiivne, äge
intiimne, lähedane, seksuaalne
partner, kaaslane
klassikaline, harilik
Annetus
Need, kes ei kasuta telefoni, saavad kopeerida‑kleepida.
GREGOR KULLA EE532200221022428407
