kõige koledama kuu uudiskiri
Prantsusmaa keelab nüüd ka alla 16-aastastel sotsiaalmeediat kasutada. Koolides keelatakse telefonid. See maailm, milles me elame … Prantsusmaa president Macron, kes aktiivselt seadusele kampaaniat tegi, nimetas seda „suureks sammuks“ Prantsusmaa laste veebiohutuse ja vaimse heaolu tagamisel. Prantsuse televisioonis kutsus Macron senatit seaduse jõustumist kiirendama, öeldes, et „Ameerika ja Hiina korporatsioonid ei tohi meie laste ja teismeliste emotsioone ei müüa ega nendega manipuleerida“.
Kas nad mängivad lolli või nad ongi lollid? Ühendkuningriigist ja Austraaliast ma ei hakka siin rääkimagi (selle kohta saad lugeda mu artiklist, mida hiljem mainin). Kas need, kes toetavad ja jõustavad seadusi, mis piiravad jõhkralt sõnavabadust ja paisutavad Ameerika ning Hiina suurettevõtete kukrut, oskavad mõelda sammu võrra kaugemale? Kuidas saavad veebilehed teada, kes on laps ja kes mitte? Kõik peavad ju seeläbi oma identiteeti tõendama – kas laadides üles eneka, mis annab neile ettevõtetele sinu üliolulised biomeetrilised andmed, või laadides üles pildi oma ID-kaardist või passist. Seda kõike selleks, et hoida lapsi eemal „ohtlikust“ sisust.
Nõukaaja raamatukeeld? Kes otsustab, mis on ohtlik? Kas anonüümsed alkohoolikud on ohtlik sisu? Mis te arvate, kas väike anonüümsete alkohoolikute internetifoorum saab endale lubada vanuse- või, täpsemalt öeldes, identiteedituvastuse tarkvara? See tuleks kas sisse osta või ise arendada – ja see maksab palju raha, mida neil ilmselgelt ei ole. Pealegi, peamine identiteedituvastusteenuse pakkuja on Palantir, mis kuulub Peter Thielile, kes on nats, üks PayPali loojatest ning lisaks inimene, kes tegi Mark Zuckerbergi. Ta sai hariduse 1970. aastatel Lõuna-Aafrika linnas, kus Hitlerit ikka veel avalikult austati. Natsisaluut oli tavaline. Thiel, ühtlasi Trumpi kampaania suurtoetaja, on olnud kriitiline sotsiaalhoolekande programmide ja naiste hääletamisõiguse suhtes, väites, et need õõnestavad kapitalismi. 2021. aasta Thieli elulugu, pealkirjaga „The Contrarian”, tõi välja, et Stanfordi üliõpilasena kaitses ta apartheidi kui "majanduslikult mõistlikku". „The Time” viis läbi intervjuu Thieli biograafia autoriga, kes hoiatab inimesi, küll väääääga vagusi ja ettevaatlikult, Thieli eest. Temalt küsiti, mis on Thieli majandus- ja poliitfilosoofia hirmutavat?
See piirneb fašismiga. Thiel õpetas seda ainet [majandus- ja poliitfilosoofia] Stanfordis ja muutis selle raamatuks pealkirjaga „Zero to One”. Ta räägib, kuidas ettevõtted on paremini juhitud kui valitsused, sest neil on üks otsustaja — sisuliselt diktaator. Ta on demokraatia idee suhtes vaenulik. See on üsna hirmutav, kui arvestada rolli, mida ettevõtted, milles ta on osalenud, mängivad. Facebook, ma ütleksin, on inimkonna ajaloo kõige mõjukam meediaüksus, kuid tal on ka suur osalus mitmes kaitsetöövõtjas, sealhulgas SpaceX-is.
Macron patseerib ühes Jonathan Haidtiga, raamatu „The Anxious Generation“ autoriga, kes on kogu selle nutipaanika üks peamisi eestvedajaid. Loll keskealine mees, kellel pole muud teha kui kirjutada bestseller, mis kubiseb valeteabest ja mida saab edukalt endast rumalamatele maha parseldada. Ta on kasutanud kahtlaseid teadusuuringuid (à la kellegi põhikooli loovtöö) ning muidugi tõlgendanud tulemusi üksnes nii, et need toetaksid tema seisukohti. Raamat on täis valeteavet, ent piisavalt usutav, mistõttu seda ka loetakse ja kõrgelt hinnatakse (4,6 tähte Amazonis). Krt, Jonathan Haidt on üks tüütu murelik issi, kes kütab paanikat, mille peale Macron saab karjuda: „nutisõltuvus!“ ja vältida ühiskonnas toimuvat, mis tõelist tähelepanu vajab nagu nt vaesus. Tema on üks neist, kelle tõttu on ühismeedia kasutamise alamvanuseks saanud 16 aastat. Techdirt selgitab:
Ta [Jonathan Haidt] soovitab tõsta vanust, millest alates lapsed saavad kasutada teatud veebisaite, 13-lt 16-le. Miks 16? Tema sisetunde põhjal. Ta ütleb sõna otseses mõttes, et arvab, et 16-aastane vanus "oli õige miinimumvanuse jaoks," kuid ei esita uurimusi ega andmeid, et selgitada, miks. Ta märgib, et selles vanuses on nad piisavalt küpsed, et internetiga hakkama saada, kuigi ta ei selgita, miks. Ja miks soovitada juurdepääsu piiramine 16-aastaseks, selle asemel et õpetada lastele digikirjaoskust ja kuidas paremini internetti kasutada kahjude vältimiseks? Ta ei ütle. Ta lihtsalt otsustab, mis tema arvates on õige.
Enne kui ma siia uue artikli kirjutan, liigun edasi. Jumal, juba jälle läksin närvi. Aga see on hea – ärkasin üles (kuigi peavaluga, mil jõin eile vaid 1,5 õlut). Kirjutasin seda kõike selleks, et juhatada teid oma Õpetajate Lehes ilmunud artikli juurde. Püüdsin põhjalikult kogu seda nutipaanikat katta ning väitsin, et "nutisõltuvus" on selle paanika tulem. Teaduses pole selist sõltuvust olemas. Aga. Õpetajate Leht on kujunemas mu uueks Eesti lemmikleheks. Palun lugege kommentaare. Kui mõistlikud! Artiklid on just sellised, mis mulle meeldivad. Peatoimetaja on minu kunagine Päevalehe toimetaja; mullu sai temast peatoimetaja. Tema eestvedamisel ma sinna ka kirjutan. Väidetavalt olen õpetajate lemmik – kujutate ette. Muidugi on ka neid, kellele ma üldse ei meeldi, aga kunas poleks. Alt tegi soojast, kui kuulsin, et pärast mu eelmist artiklit leiti, et ma võiksin hakata iganädalasi kolumne kirjutama. Ka ema Põlva kliendid (ema on juuksur Põlvas ja Tartus), kellest osa on minu endised õpetajad muusikakoolist ja põhikoolist, mainisid Õpetajate Lehe artiklit. Pirita Majandusgümnaasium kutsus mind loengut pidama ja e-kirjas lisati, et olen nende õpetajate lemmik (jälle) ning nad tahavad mind väga kooli kutsuda. Vot ei usku mina oma silmi. Õpetajad, eriti need õelad nõukaaja omad, on ka minu lemmikud. Kuigi mina pole vist nende lemmik, vaid nende normaalsete lemmik. Alati on nii.
Meie kõigi lemmikkriminaal Elon Musk liidab oma ettevõtteid ja tahab saata andmekeskused kosmosesse, ümber Maa tiirlema. Andmekeskused on omaette teema, millest ma kunagi kirjutasin Madlen Hirtentreu näitusetekstis. Võib-olla kirjutan uuesti, sest asjad on ju edasi arenenud. Kosmosesse ja värki. Selline oluline uudis siis. Muide, Elon Muski järjekordne noor naisohver, kes on Muskist lahus ja kellel on temaga ka laps, tegi järsu kannapöörde ja muutus sisuliselt päevapealt „liberaaliks“. Varem oli ta üks silmapaistvamaid noori nais-paremäärmuslasi. Nüüd käib ta taskuhäälingutes ja palub vabandust kõige eest, mida ta populistina tegi ja ütles. Ta kirjutas isegi transsooliste inimeste vastase lasteraamatu. Mis on kõige haigem – ta on sündinud 1998. aastal!!! Ta on nii noor ja võtab nii korralikku vastutust, mil meie meespoliitikud eesotsas populisti kuju võttev Kõlvart, värisevad, kotte sügades. Naine käib aga erinevates liberaalsetes saadetes ja laseb enda üle sisuliselt nalja teha. Uskumatu. Mul on tema vastu suur austus. Praegu käib ta Muskiga kohut, sest ilmselgelt tahab Musk last endale – last, keda ta on vaevu oma silmaga näinud.
Ja viimaks natuke (veel) isiklikku. Sain hea mõtte, et kevadel võiksin teha siia galerii oma kevad-suve kollektsioonist, mis ma kokku olen õmmelnud. Ma ainult õmbleks. Ja arengut on tunda! Ah, kui rõõmsaks see mind teeb.
Rõõmsaks teeb mind ka see, et paari kuu eest panin seemned köögi aknalauale hakkama (kummel, basiilik, kale, till) ja need on juba nii ilusaks kasvanud! Panustan vaid basiilikule. Teised rohkem sellised tilulilud mu jaoks. Et köök oleks köök, noh. Paar taime päästsin veel ära, kes mul siin elutahet heitma kukkusid. Pöial on vaikselt roheliseks muutumas. Roheline on mu lemmikvärv.
Nii, ja et mul meeles oleks: ma tahan vist järgmises uudiskirjas keskenduda seksile, ATH-le ja autismile. Kõigile kolmele korraga. Mul on autismile spetsialiseerunud psühholoog, kellega puudutasime viimases sessioonis seksi. Krt kui palju huvitavat ma teada sain, millest olin kaudselt teadlik, kuid polnud oma mõtteid lõpetanud. Ta saatis mulle ka mõningat lugeda. Töötan need järgmiseks korraks läbi ja vaatan, mida head ja põnevat mul jagada on. Võib-olla mõni saab sarnaselt minuga midagi kõrva taha panna.Aga võib-olla olete te juba minust targemad, mine sa tea.