kohe on siis aprill
Tänases sinu lemmikuudiskirjas: meie presidendi tühjad sõnad, välisministri tallanahastumine, eesti ettevõtja näobiomeetriaotsingud, Instagrami allakäik ja Tinderi TI-agent, kes tahab sind lähemalt tundma õppida. Lisaks ka pildid, vaatamis- ja raamatusoovitused.
ERR
Lugesin seda naljaraamatut, mis ERRi uudisteportaal vahel on, ja juhtusin sellise artikli peale: “Kotka: ametnik võiks saada riigile teenitud miljonite pealt suurt preemiat”. Kotka sõnul võiks ametnikud saada riigile kasumliku projekti elluviimisel kuni pool miljonit eurot boonust. Pool miljonit. Boonust. Loen ja imestan, kuidas inimesed kodumaal elavad. Mul on silme ees pilt ikka vaesest Eestist, aga tuleb nii välja, et vaene olen lihtsalt mina ja mu sõbrad. Ja Andrus Kasemaa. Ja kõik need, keda näitab Taavi Libe oma hittsaates. Ja õpetajad ja õppejõud ja teadlased ... Et kui mingi ametnik võiks saada pool miljonit riigile teenitud miljonite pealt, siis kas see kehtib ka kunstnikele, heliloojatele, ajakirjanikele, õpetajatele, kui me oskaks mõõta või põhjendada, kui palju tulu me oleme riigile sisse toonud?
Mõnda aega tagasi lugesin ka üht teist artiklit, milles sedastati, et alates aprillist tõusevad indekseerimise tõttu Eesti kõrgemate riigiteenijate palgad – “president Alar Karise, kuid ka riigikogu esimehe Lauri Hussari ning riigikohtu esimehe Villu Kõve kuupalk tõuseb esmakordselt 10 000 eurost kõrgemale”. Tõusevad ka nende pensionid. Üle 5%. Veab kui ma kuus tuhat kätte saan. Pensionit ma niiehknaa ei saa. Sain hiljaaegu teada, et mu ema ka ei saa, kuigi on terve oma elu juuksurina töötanud, kuid FIEna. Nad kas ei saa või saavad miinimumi. Kahju hakkas, sest ta töötab palju. Ravikindlustusest ma ei hakka üldse rääkima. See läks täitsa meelest!
Alar Karis on minu jaoks hüpiknukk sellest ajast alates, kui ta võõrustas Iisraeli presidenti. Tegu on mõttetu mehega, kes puhub sooja tuult, vastutust ei võta ja ajab suust silmakirjalikku iba. Vabariigi aastapäeva ja roosiaia vastuvõtu ei jõua ära kuulata kui oluline on sõbra aitamine ja kultuur, mil samal ajal tahab meie välisminister Iisraeli sõjaliselt toetada, Karis võõrustab nende presidenti, mida ma ei väsi kordamast, ja kallis Tsahkna räägib kogu rahva eest, et Eesti toetab Iisraeli! Kogu seda kultuuri- ja aitamisjuttu ajab Karis minu arust vaid sellepärast, et nii on ametijuhendis kirjas. Võib-olla ta ka usub sellesse, aga kuna tegu on eesti mehega, siis usuks ja jutuks need asjad ka sageli jäävad. Teoni ei küündita. Olgu ta tark, “taktitundega” intellektuaal või mitte, mul on jumalast savi! Miski ei väljendu ta tegudes. Millalgi palusin presidendi kantseleilt presidendi kõnesid, sest ekirjas öeldi mulle, et muidugi president ja kantseleid mõistab Palestiina ja Iisraeli probleemi ja toetab kannatanuid. Palun saatke mulle siis need Karise kõned vm teod, milles see väljendub. Null kõnet sain. Sest neid pole olemas. Mõttetud inimesed, ütlen. Selgrootud.
Mul on olnud mõte Tsahkna öeldut ja Karise lollust peegeldada. Ja nüüd mõtlen, et jutt ju voolab! Sulg ju lippab! “Kallis Eesti valitsus!” Ei tea, võib-olla oleks pealkiri midagi paremat. Samas võiks olla küll tegu ametlikuma pöördumisega. Või nii võiks ta ju algselt näida, kuniks … Kuniks ma hakkan raiuma nagu RMK raiub metsa! Ja müristan nii kuis … ei teagi, mis. Kui ma väike olin ja isa puuksu lasi (siinkohal meenub alati algklasside ingl k tund, kus õppisime sõna book, mille mitmus pole puuks, vaid books [buks]), ütles alati, et kae, kus nüüd müristab. Mina niimoodi ei mürista. Kuigi sellest naljast olen püüdnud pikalt traditsiooni korras sabast napsata, kuid meelest läheb ju. Traditsioonid! Ununemine on üks neist.
Tahtsin tegelikult kirjutada sellest, et seesamune ettevõtja Kotka ütles samas artiklis, et ta võib “ka nimetada asju, mis on tegemata.” Nüüd kõrvad kikki! Kotkas leiab, et “ID-kaart on iseenesest juba väga vana tehnoloogia ehk ma ootan pikisilmi juba üle kümne aasta näobiomeetriaga seotud identiteeti, mida siiamaani ei ole tehtud.” Eeldan, et mõistate, kuhu jutt liigub. Ettevõtja tahab, et meie meie ID-kaart oleks seotud näobiomeetriaga, ehk siis tehnoloogiaga, mis skännib meie nägusid ja varustab kuskil seda teavet. Kuskil hästi turvalises kohas, sest tehnoloogia on jube turvaline ja lekkeid toimub nii harva! Rääkimata sellest, et riik saab hetkega tuvastada ükskõik, missuguse inimese, kes talle ei meeldi või on toime pannud “kuriteo”. Ka politsei tahab kindlasti seda teenust sisse osta. Imeline asi, millega teavet välja pressida, hirmutada, pokri pista, riigist välja saata. Täielik võim, mis on paljude märg unenägu.
Kas ma olen ainus, kelle jaoks see on pesuehtne Orwelli “1984”? Ajakirjanik Taylor Lorenz nimetab seda autoritaarseks riigikorralduseks, sest sellise tehnoloogia abil on kõik ID-kaardiga inimesed jälgimisel, tuvastatavad. Rääkimata selle turvariskidest. Mäletate, kui lekkisid meie ID-kaardi pildid? Lekkisid sellepärast, et need on kellelegi väga kasumlikud andmed. Mõelda siis veel näobiomeetrilistele andmetele.
Ashton Kutcher
Sarnast identiteedituvastust tahetakse läbi suruda ka Euroopas. Euroopa Komisjon tegi just ettepaneku lisada kontrollitud digitaalne identiteet igale ELis tegutsevale ettevõttele. Määrus põhineb eIDAS 2-l ja kohustab kõiki 27 liikmesriiki esitama 2026. aasta lõpuks oma kodanikele digitaalse identiteedi rahakoti. Ettevõtte ja eraisiku identimisteave on ilmselgelt omavahel seotud. Ettevõtte õiguslik ehitus, tegelikud kasusaajad ja allkirjaõiguslikud inimesed muutuvad volitusahela kaudu jälgitavateks, kontrollitavateks, mille sära langeb siis ka nende klientidele, keda nad “peavad” samuti kontrollima, sest neid, ettevõtteid kontrollitakse. “Kontrollima”, mis tähendab meeletut andmete kogumist, mille abil saab ka paremini reklaami sihtida, ennustada, seda kolmandatele osapooltele müüa jms. Aga räägitakse ainult turvalisusest, lastekaitsest, rahapesust jms. Ja seda sihilikult, sest kui teataks riske, seda, mis nende “tehnoloogiate” taga päriselt on, ei toetataks neid.
Mäletate, kui Euroopa Komisjon tahtis läbi suruda seadust, mis nõuaks, et igasugune veebivestlus, krüpteeritud või krüpteerimata, oleks kontrollitav? See tähendab, et riik pääseks ligi mis tahes vestlusele, et kaitsta lapsi. Õnneks see hääletati maha, kuid seda surutakse edasi. Arvake ära, kes seda Euroopa Komisjonile lobeeris, see tähendab kurgust alla surus. Vist lobeerib edasi. Palun arvake, sest te ei kujuta ette. Ashton Kutcher ja tema tollane abikaasa Demi Moore! Kutcher juhib mittetulundusettevõtet Thorn, mis esitleb end kui heateguvuslikku organisatsiooni, mis võitleb lastevastase vägivalla vastu. Küll aga lobeerivad nad tegelikult oma tehnoloogiat, mis seaduse jõustumisel skänniks kõigi inimeste veebivestluseid “lastevastasele vägivallale” viitava sisu vastu. Mis iganes see on. See pole lihtsalt võimalik. Mis on "lastevastasele vägivallale" viitav keel?
Isegi meie põhiseaduslik puutumatus eraelule ei peaks olema takistuseks! Ammugi krüpteerimine. Kuigi väikestel huvigruppidel on sageli keeruline Euroopa Komisjoni otsustetegijatega näost näkku kohtuda, kasutas see “heategevuslik” organisatsioon Kutcheri staarivõimu kõrgetasemeliste kohtumiste saamiseks. Selle tõestuseks on olemas isegi video Kutcherist ja von der Leyenist, mille komisjoni juht 2020. a. novembris X-i postitas. Niimoodi surutakse neid tehnoloogiaid. Aga nüüd tagasi selle digitaalse identiteedi juurde.
EL komisjoni põhjenduseks ongi haldustõhusus ja pettusennetus; piiriülene registreerimine on ühtlustatud riiklike registrite vahel ja erisugune paberimajandus lakkab piiridel eksimast. Neid võiks ühtlustada ja kuritegevust jms võiks igati vähem olla, kuid küsimus on see, kas massiline jälgimine, masinaga (eeldatavasti TI) kontrollimine ja identiteedituvastus on lahendus? Eestis on digitaalne ID ja nagu näha, kuritegevus jms ei lakka seeläbi olemast. See lihtsalt pole loogiline, kui sellele natuke kauem mõelda. Selleks, et äritegemine oleks kiirem, paberimajandust vähem, võtame kasutusele digtaalse ID ja juurutame tasapisi isikutuvastust? Nagu? Huvitav, kes seda teenust pakkuma hakkaks? See ettevõtte saaks oi, kui rikkaks.
Mul pole midagi varjata
Kuulen sageli väidet, “mul on ükskõik, mida minu teabega tehakse: mul pole midagi varjata.” Kolm või neli aastat tagasi oleksin vist sama asja öelnud, aga säärasest mõttekäigust on puudu oluline lüli. Teave on võim! Oletame et riigile, mõnele ettevõttele või lihtsalt mingile rikkale mehele ei meeldi mida sa teed. Kritiseerid liiga palju! Vaja on, et sa oma suu kinni paneksid. Riik pääseb ju meie andmetele võrdlemisi lihtsasti ligi, politseist rääkimata, rahaga saab osta ühismeedia-andmeid, häkkida, teada, mis on sinu guugli otsinguajalugu jne. Igasugune veebitegevus on ju jälgitav. Ja kui kiiresti võib leida ükstapuha kelle kohta mingi kahtlase asjaloo, millega kohtusse minna, millega kedagi mustaks määrida. Piisab sellest, kui meie poliitika läheb enamgi paanilisemaks, juhitoolile võrsuvad veel tuhmimad idioodid või Michalil viskab üle. Tsahka on vist juba täielikult alla andnud. Igasugune jätkusuutlik ja vähe edasivaatavam mõttetegevus on lakanud!
Või oletame, et sul on sõber Palestiinast, Iraanist, Afganistaanist või ma ei tea kust, kes ei meeldi EL-ile või USA-le, seeläbi Eesti riigile, mis lakub praegu USA perset nii, et hea kui midagi järele jääb. Sõbrast on võimalik saada lahti sõrmenipsuga.
Minu meelest on ERR uudisteportaal selle heaks peegelduseks. Rahvusvaheline poliitika kajastub seal sageli läbi Wall Street Journali artiklite. WSJ on USA äärmiselt parempoole väljaanne, mis hiljuti laimas nii rämedalt üht ainsat, muuhulgas suurimat liberaalset veebiplatvormi Twitch striimijat Hasan Pikerit. Vaatan-kuulan teda, sellepärast tean. Nad avaldasid nii retsi valeteavet, et kuku või ümber. Sellest hoolimata, et WSJ parempoolsus on olnud ilmne aastakümneid, on ERR valinud USA ja muidu rahvusvahelise poliitika vahendamiseks just selle väljaande. Nii palju siis mitmekülgsusest! Võiks ju isegi arvata, et tegu on mingit sorti ideoloogilise kallutusega. Nii palju ma ei tea, seega ei hakka siin vandenõuteooriaid välja mõtlema.
Üldsegi, miks tahab ettevõtja, et riik näobiomeetrilisi andmeid koguks? Kotka puhul eeldan, et tegu on lihtsalt natuke teadmatu inimesega, et ajakirjanduses sedavõrd agar olla ja oma “ekspertarvamust” jagada. Ta võiks jääda oma liistude, ettevõttega seotu juurde, mitte kõnelda rahvusringhäälingus sellest, kuidas ta ootab, et riik võtaks kaustuse näobiomeetria, nähtavasti tundmata, kuidas see toimib. See eeldab, et 1) kuskil peab neid andmeid varustama 2) see pole kuigi turvaline 3) kellelgi on nendele andmetele ligipääs 4) see on eeldatavasti põhiõiguse rikkumine (õigus eraelu puutumatusele), kuna see on meie nägu, mida on päris keeruline muuta. Vähemasti neil, kellel raha pole. Aga kes teab, äkki on Kotkal mõni muu motiiv. Äkki tal on mingi tehnoloogiaäri … Äkki tuleb hoopis püksi.
Enne kui ma jõuan soovitusteni, tahan kirjutada veel kahest asjast, mis enamikku teist ehk puudutavad. Esmalt see, et meie kõigi kallis Instagram kaotab otspunktkrüpteeritud (end-to-end encryption) sõnumivahetuse, mis on isikliku sõnumivahetuse kuldstandard. See tähendab, et sõnumite sisule saavad ligi vaid pooled, kes on neid saatnud, kuna neil on krüpteeritud võtmed, mis seda võimaldavad. Kõrvaline pool, kel kaht võtit pole, sõnumitele ligi ei pääse. Ligi võib ta tegelikult sellele pääseda, aga ta näeb ainult sümbolite suppi, millega tal pole midagi peale hakata, sest tänane krüpteerimine on ikka võrdlemisi võimatu asi, mida lahti kodeerida.
Kui otspunktkrüpteerimist pole, saab sõnumitele ligi teenusepakkuja ja kõik, kellele teenusepakkuja, siinkohal Meta, sinu sõnumeid pakub. Ehk siis, Meta saab analüüsida sinu sõnumeid, mis sa Instagramis saadad, nende sisu avaldada, sealt ammutatud andmeid müüa ja mida kõike veel. Ehk siis neil, kes tegelevad Atlandi-üleselt tundlike teemadega või niisama tundlike teemadega, soovitan vältida Instagramis sõnumineerimist, sest sellel võivad olla ootamatud tagajärjed.
Meta ütles, et nad lõpetavad otspunktkrüpteerimise, sest seda ei kasutatud. Seda ei kasutatud seetõttu, et kasutaja pidi selle teadlikult Instagrami seadetes sisse lülitama, kuna see polnud automaatselt sees. Ilmselgelt seda ei kasutatud, sest tundub, et seda ei soovitud.
Mõned allikad selgitasid ajakirjale WIRED, et Meta pühendumus oma vestlusplatvormidel (Messenger, WhatsApp, Instagram) vaikimisi otspunktkürpteerimist rakendada, oli pettevõte, et parandada oma avalikku vastuvõttu, kuvandit ja tõsta kasutajate usaldust arvukate skandaalide järel, milles ettevõte kasutajate andmetega väga hooletult ringi käis ja kurja tegi. Lihtsalt müüs neid, mõjutas oma kasutajaid jms, mida paljuski teeb Meta tänini. Krüpteerimist kasutati poliitilise kilbina ajal, mil Meta mõjutas Brexiti referendumit (Cambridge Analytica skandaal).
WIREDile öeldi veel, et täna pole privaatsuse bränding enam nii väärtuslik ja tulus, kui varem, seega Meta on selle ümber pööranud ja näitab näpuga kasutajate poole. See läheb võrratult kokku hetkelise anti-ühismeedia liikumisega, kus noored vaatavad viltu teiste noorte peale, kes kasutavad palju ühismeediat ja nutitelefone. Et nad on kuidagi halvemad. Meta kasutab seda eeldatavasti ära.
Kui rõõmus ma oleks, kui inimesed koliksid Meta platvormidelt Signalisse või Threemasse. Ma oleks nii rõõmus! Sa ei kujuta ette, kui rõõmus. Mina võin olla seal teie esimene kontakt, kuid teil on kindlasti ka teisi sõpru, kes neid platvorme kasutavad. Suurem samm oleks jätta maha Google, sh Gmail ja kõik muu säärane, sest ega nad pole Metast palju paremad. Natuke on, sest Zuckerbergi ja Meta juhid peaks sõna otseses mõttes vangi panema. Nad on õudsed inimesed. Ahnemat ja rumalamat meest annab leida.
Tinder
Ja viimaks, Tinder, tuntud kohtinguäpp, katsetab sellise asjaga nagu “Chemistry”, mis õpib Tinderi kasutajaid tundma küsimuste ja telefonis varustatud fotode tehisintellektiga skännimise läbi. Kõike selleks, et TI saaks õppida kasutaja huvide ja isiksuse kohta. Tinder küsib selleks väidetavalt luba. Teenusega katsetatakse Uus-Meramaal ja Austraalias ning mujal peaks see kasutusele tulema käesoleval aastal.
Ettevõte selgitas oma soovi, et kasutajad leiaksid paremaid kohtinguid. See on neist nii armas! Eeldatavasti näeks see välja umbes nii: kui teil on endast pilt matkamas või ronimas, võib “Chemistry” panna teid kokku kellegagi, kellel on samasugused hobid. Kuid vähemasti minul on telefonis ka palju pilte arvetest, ID-kaartidest, kviitungitest, inimeste ühismeediapostitustest jms. Huvitav, kuidas “Chemistry” nende piltidega ümber käiks? “Ei töötle” neid? Kahtlen selles.
Huvitav, mis on järgmine äri, mis oma tegevusse TI kaasab. Mis oleks kõige pöörasem näide? Et Eesti riik võtab suures vaimse tervise kriisis maksumaksja raha eest kasutusele TI-arst-nõustajad, kes hakkavad noortega tegelema, kes tahavad end ära tappa? Alar Karise järel tuleb TI-president? Need samad riigimehed, kelle kuupalk ületas 10 000 euro, hakkavad kasutama mingit TI-agenti, tänu kellele peavad nad töötama vaid pool tööpäeva! Karis ilmub koolidesse hologrammina. See oleks pull.
Vaatamissoovitused
“Bridgertonil” tuli uus hooaeg, mida oli taas tore vaadata, sest teadmine, et mingi sarja hooaeg lõpeb alati hästi, on tervendav. Shondaland siiski.
“Last One Laughing” on naljakas ÜK tõsielusaade, kus koomikud ei tohi teiste koomikute seas naerda. Kes viimasena naerab, võidab. Teises hooajas on Diane Morgan!
“The Plastic Detox” oli võrdlemisi silmiavav dokumentaalfilm sellest, kuidas plastmass võib olla üks põhjuseid, miks inimesed lapsi ei saa. Sest mehed on viljatud
“Toni Erdman” on film, mida hiljuti vist kolmandat korda vaatasin. See on omaette klass, ma ütlen. Erakordne film Sandra Hülleriga. Selline, mille kohta ei oskagi palju öelda. Erakordselt naljakas. Ja piinlik.
Vaatasin ka sellel aastal välja tulnud filmi “Good Luck, Have Fun, Don’t Die”, mis valmistas pettumust. Tegeleb küll asjakohase murega (tehnoloogia ja ühismeedia …), kuid film oli nähtavasti ise tehisintellektiga loodud. Väga odav nägi välja. Ja nii odavad mõtted, näitlemine ja mida veel. Lahja.
Lugemissoovitused
Lugesin läbi “The Autism Couple's Workbooki”, mis oli vist üks parimaid autismialaseid raamatuid, mida lugenud olen. Hästi kirjutatud, teabest paks, töölehed, mis on päriselt abiks. Ei igasugusele uina-muinatamisele!
Lõpetasin hiljuti ka tuntud raamatu “Technofeudalism”, mis polnud vist nii hea, kui ootasin. Ootasin vist midagi natuke lihtsamat. See kubises majandus-sõnavarast (üllatus-üllatus), mille tähti oli sageli keeruline kokku veerida. Lisaks sisaldas see “kirjanduslikke” kihte – kogu tehnofeudalistliku korra saamislugu on jutustatud läbi autori isa, kes õpetas talle palju möödaniku tehnoloogiatest (rauaaeg jms). Igasuguseid kõrvalliine tuli sisse, mis ajasid mind aina rohkem segadusse, kuhu me nagu liigume ja miks. Isiklik keel meeldis, nali ka, kuid minu jaoks olid asjad asise raamatu jaoks, mistõttu ma seda ka lugesin, liiga segaselt kokku pandud. Sisu oli erakordselt pädev ja oluline, seega põhjust pigistada silm kinni minu hala ja teadmatuse peale, on.
Nüüd loen sellist raamatut nagu “The Dawn of Everything. A New History of Humanity”, millega olen veel alguses, kuid mis on seni olnud nii hea, et metroos lugedes tilgub lehtedele ila. Nii tihe ja naljakas ja asine! Kritiseerib kõike, mida ma olen tahtnud kritiseerida – nagu näiteks Yuval Noah Harrari raamatuseeriat inimkonna ajaloost, mis on ehitatud üles üpris vigase, idealistliku jms loogika põhjal. See jäi meelde, sest mõtlesin isegi seda raamatut millalgi lugeda, kuna tundus, et paljud loevad. Seda “The Dawn of …” raamatut soovitan. Väga silmiavav!
Sõnadenurk
sohutamine, gaslighting
hoolik, inimene, kes kirglikult midagi armastab, on millestki sõltuvuses
supsutama, altkäemaksu andma
kerkne, resilientne, võimeline edukalt kohanema
esitelu, uue toote või teose pidulik tutvustamine
haljuma, roheliseks minema, haljaks
otspunktkrüpteerimine, end-to-end-encryption
lõim, e-kirjavahetuse või internetifoorumi temaatiline sõnumijada, mis moodustub algsest sõnumist, selle vastustest, vastuste vastustest jne, “ta sõimas mind oma instagrami postituse lõimes”
lõide, teabe, sõnumite edastamine ja vastuvõtmine mingite osapoolte vahel, (vastamisi) oma mõtete, tunnete väljendamine, hrl kirjutades, rääkides; “meie veebilõide oli ropp”, “me lõpetasime instagramis oma lõite”; ilus oleks, kui sellest sõnast oleks moodustatav ka tegusõna “lõitma”
Annetus
Jätan selle nüüd alati siia alla, et kui kellelgi isu tuleb rahast lahti saada, siis palun. Mõtlesin siis neile, kes on mind toetanud, midagi kinkida. Pean siis nende sõpradelt salaja aadresse küsima. Armastan kingituste tegemist!
Need, kes ei kasuta telefoni, saavad kopeerida‑kleepida.
GREGOR KULLA EE532200221022428407
See on Swedbanki makselink. Panin 1 euro, mida saate ise muuta, kui tahate. Ei hakkagi seda Austria panka või Revoluti siia lisama, sest ise raha kandes sain aru, et tehing võtab terve päeva aega, et kohale jõuda.