uudiskiri 11.01.2026

saadan selle kirja lihtsalt sellepärast, et te saaksite kuulata seda BÄNGERIT, mille ma sain CD-lt, mille te, ma loodan, et hetkega ära tunnete. kui ei tunne, siis olete luuser, nii lihtne ongi.

üks põhjus on sellel uudiskirjal veel. v-o keegi nägi juba instagramis, aga mul ilmus siis lõpuks see ingliskeelne essee. kirjutasin selle eestis ... kui helipleierit ei näita, siis saab teda ka siit kuulata.

artikkel on siin: to live online

ja enne kui ma vinguma hakkan: mul tuli pähe veel üks kingi- või ostumõte. ma ei tea, kui paljud teist seljakotti kannavad. mina kannan. sageli küll vastu tahtmist. aga pole olemas paremat seljakotti kui Patagonia Black Hole. mul on Black Hole Mini MLC Pack 30L? imeliselt palju sahtleid, kuhu arvuti jm jubinad panna. oma sahtli on saanud noodid, märkmikud, kõrvaklapid, häälestaja ja metronoom, juhtmed, pill, ravimikarp ... kõigile on ruumi ja ligipääs. kuidas ma jälestan seda käe koti põhja ulatamist ja sobramist. see on minevik ...

teil on viimasel ajal mingi asi peas olnud, millest on keeruline lahti saada?

mul oli eile proov oma värske keelpillikvarteti esimese versiooniga (esikas 12. aprill eesti muusika päevadel tallinnas; palun tulge, sest muidu ma olen seal jälle ainult eesti klassikalise muusika mõjualas, kus ma ei tunne ennast eriti hästi).

selle kvarteti läte on muidugi mõte, mis sai ühe üsna suure visuaalse (parema sõna puudumisel: kollaaži) kuju, mille ma tõlkisin horisontaalile joonteks ja lõpuks partituuriks. eesmärk oli saada kinni sellest, kuidas toimuvad transformatsioonid. et ma ei “transformeeriks” oma piiratud mõistuse ja arusaamaga, vaid jõuaks selleni teos. et asi ikka päris oleks.

no ei taha, et minu arusaamad õigest ja valest teoses perset soojendaks. tahan avastada! ja mu enda aju oma harjumuste, õpetuste jms-ga on sageli kopsakaks takistuseks. mõte oli muidugi poliitiline (ja et ka hella hinge ja lääge maitsega kultuurihuvilistel nagu mina oleks midagi hamba alla pista), “mõttelooline”. ei julge enam sõna “filosoofia” kasutada.

peas on olnud mul seega mõnevõrra värskem vaade “loomisele”. kuidas see sõna mulle ei meeldi. nagu kirjutaks piiblit. tervitan uue piiblitõlkijaid! kuna ma avalikult ei malda sellest kirjutada: keda ometi mingid “loomis”-targutused liigutavad. kedagi vast ikka, mind lihtsalt mitte. iga kord kui midagi säärast (sirbis, vikerkaares, teater.muusika.kinos) näen, läheb kulm kipra ja mõtlen, et mida on sul öelda. keda kotib? jätaks vaid inimesed ka midagi enda teada.

ma olen liiga kaua enda teada hoidnud seda, et ma tahaks enda jaoks selle “loomise” või “loomingu” paatost täis kuvandi sinna samasse visata. pinnuks perses. mõtlen selle all kõike, millega igas koolis (7) rohkemal või vähemal määral kokku olen puutunud. ja muidugi ka koolist väljas. “sina oled ju kunstnik ...” – “kunstnikud ju ongi ...”

külmavärinad tulevad sellise jutu peale! see “loomine” sisaldab kindlasti ka inspiratsiooni, mingit tunnet, emotsiooni. kindlasti ka on see samuti Suur Eneseväljendus, millestki rääkimine, metafooride ja allegooriate rägastik, Meisterlik, läbikomponeeritud ja -töötatud. istun hämaras toas, taustaks raamaturiiulid, ees kas arvuti või paber. pilk on suunatud akna taga kössitavale raagus puule (raagus sõnad marju kuut). vot see on minu inspiratsioon. loodus on minu inspiratsioon! olen mina vaid üks alandlik vahendaja.

olen läbi immutatud sellest klassikalisele muusikale omastest manerismidest. siit ka minu pahameel. minu teosega kõrvuti oli algselt klaveritrio, mille pealkiri on “Le Klaviertrio”. see pole iroonia, vaid siiras. hea seegi! vist. (see jäi kontserdilt draama pärast ära, et nii vähe proove ja kehv ettevalmistus jne jne; irw igatahes)

annad intervjuud ja staažika ajakirjaniku esimene küsimus on “mis sind inspireerib?”. “millest sinu teos kõneleb?” – “ah jaa, hea, et küsisid. sinu emast. minu teos kõneleb sinu emast. inspireerib tema paks perse.”

mind häirib, et juba selle õudse inspireerimisjutuga on dialoog välistatud. rääkimata nendest teistest kuvanditest, mis näitlejatele, heliloojatele, disaineritele, tantsijatele, visuaalsetele kunstnikele, kirjanike jt-le loomeinimestele pähe pannakse. mingi võimetuks tegev aupaiste, mis ei aita kedagi, vastupidi. viib meid teineteisest kaugemale.

muidugi osa sellest pärineb meil romantismiajast, mil sellel oli oma koht. loodusele ja muule säärasele tähelepanu osutamine, imiteerimine oli lääne kultuuriloos uus ja värske. geeniusekultus oli aina enam ühenduses oleva ühiskonna tulem, mis kummitab meid seni. arvo pärt on paljudele jumala ja édouard louis valgustaja eest. sellest kirjutamine tekitab ka judinaid. lõpetan selle targutamise.

nn loomist, inspiratsiooni enda peas lahti harutades on mul keeruline mõista, miks see “looja”- või loominguvorm mingitele kunstnikele külge jääb ja mistõttu nad seda taastoodavad. muidugi ka see, mistõttu mõistlikud inimesed lasevad (vaid) nõuka-aja haridusest vettinud ajakirjanikul või mõnel teisel uudishimulikul inimesel säärast rumalat juttu suust välja ajada. haiseb ju. et kui oled oma ala asjatundja, siis pole ju keeruline tänast möödanikuga võrrelda? kultuurilugu tuubitakse ju igas haridusastmes. või Beethovenist, Tšehhovist, Rodinist, Remarquest või kellest veel lugedes ei virgu mõtted stiilis, hmm, huvitav, miks täna ka nii on (või ei ole)?

see selleks. mida ma siis tahan? selle inspireerumise ja nn loomise asemel. tahaks seda, et inimesed lihtsalt kaasa räägiksid. Saara Liis Jõerand coinis kunagi vist selle kaasaloova kriitika mõiste. enne teda kasutas vist seda keegi teine (Aare Pilv), aga Saara tegi selle kõlavaks! kiitos. kuid “kaasaloovus” on kõlav vaid kirjanduses, mul on tunne. muusikas pole sellest eriti haisugi, teatris ka mitte sedavõrd, filmis ... ei tea, Emel-Elizabeth Tuulik vist loob ja mõtleb kaasa küll nii palju kui tema tekste t.m.k-st olen lugenud. aga miks mitte nii ka rääkida?

keegi tunneb midagi ja kirjutab sellest teose. selmet silmi kissitada ja teha nägu, hmm, kui huvitav, võiks ju sellest tundest rääkida. ma tunnen ka seda ja huvitav et sa seda nii väljendad. Kristi Kongi teeb uue teose ja ma saan juurelda, kuidas mulle kollane värv meeldib. sinist ei meeldi kanda. Sveta Grigorjeva kirjutab sõjast või naiste õigustest, Carolina Pihelgas naistevastasest vägivallast, Maria Faust kirjutab muusikat nn meeste žanrites. kui palju, millest nagu päriselt rääkida, mitte kussutada “kunsti” ja “loomise” ja “inspiratsiooni” otsas. õudne, ma ütlen. selge, las need kussutavad, kes kussutada tahavad, aga ei mõista mina kinni hakata sellest, kuidas selle eest raha makstakse ja sellist saepuru avaldatakse või sellega televisioonis minuteid täidetakse.

aga eks lõpuks ole ikka nii, et igalühel oma. perse, kuidas see remix mulle meeldib.