aeg, mida oleme oodanud

KEVADDDDDD. Nonii, vahepeal on jäänud mõned nädalad vahele. Minul oli vaheaeg ja samal ajal võrdlemisi palju tegemist, millest kõik oli väga tore! Samuti kirjutasin valmis kaks teksti, mida v-o saan varsti teiega jagada. Pikem on ingliskeelne ja kõneleb autentsusest (ja meediast; jäin rahule!) ning teine on Maria Metsalu uuest lavastusest, mida käisin Oslo Rahvusmuuseumis vaatamas. Et sellest siis kirjutada.

Mis viibki mind otsapidi tänase tekstini. Nimelt pakkusin oma teksti mitmesse Eesti väljaandesse ja sain üllatavat tagasisidet. Kui seda tagasisideks kutsuda. Vahtisin taas tõtt sellega, mis on „eetiline“ arvustamine ja muidugi sellega, mis on tagasiside või kuidas näeb välja tööalane suhtlus. Kas sõprade teostest tohib kirjutada? Täna siis sellest. Vahele püüan panna taas pilte, mis mulle meeldivad.

Sõbrast kirjutamine

Kirjutasin hiljaaegu sõbra lavastusest ning pakkusin teksti ühte väljaandesse. Sain vastuseks, et tegelen turundusega. Teise väljaande toimetaja jagas oma unsolicited arvamust, et talle ei meeldi see kunstnik ja ei taha temast pikka teksti. Niimoodi toimuvad asjad maksumaksja raha eest ülalpeetud teatrikriitika väljal! Aga see selleks. Mu tekstidele on (vist) pikka aega viltu vaadatud, sest valdavalt kirjutan inimeste teostest, keda tean ja tunnen. Vähemalt etenduskunsti puhul on sedasi olnud. Aga ka kujutavas kunstis.

Ma pole ise selles miskipärast probleemi näinud ega näe seni, kuigi nüüdseks on mulle ka seda näkku öeldud – minu lähenemine on problemaatiline, minu sõpradest kunstnike lähenemine on problemaatiline, ning minu töö pole vist kuigi eetiline.

Mind üllatab seesugune arvamus kahel põhjusel. Esiteks, on need inimesed on minu tekste lugenud? Need on ju valdavalt esseed, kus hinnangutest sageli märki pole (ise kutsun neid ka parema sõna puudumisel analüüsideks, mis kõlab ehk liiga teaduslikult). Teiseks, kas on vaid üks võimalik viis, kuidas tekstis kellegi teost peegeldada? Arvustamine?

Kunagi, kui kirjutamist alustasin, siis sai lustitud küll – mis kõlbab ja mis mitte. Klassikalise ja kaasaegse muusika puhul siis. Hindamisel olid küll pigem vormilised küsimused – kas kavas on ka mittemehi, kui üheülbaline kava on, mis juttu oma suust välja ajatakse jne. Kuid mitte ainult. Küsisin ka esitelude korral partituuri, et vahendada, mida helilooja kirja pani ja kuidas muusik seda tõlgendas. Kui miski tõesti kehv oli, sai ka seda öeldud. Ja põhjendatud. Täna ma lihtsalt ei käi enam sellistel sündmustel. Tunnen, et aiman, millega kokku puutun, kui kellegi lavastust, kontserti või midagi muud sarnast kodumaal vaatama-kuulama lähen. Neid, mis ei kõneta või pole minu maitse, ma lihtsalt enam ei külasta. Ega peegelda.

Kummaline, kuid ma pole vist kunagi arvustamisse uskunud: keda kellegi hinnang aitab? Nagu päriselt? Minu silmis on see suurel jaol meelelahutus, mis on riietatud kultuursuse ja harituse rõivaisse. Kuidas põhjendada võimalikult objektiivselt, et mulle miski ei meeldi, seda sageli ütlemata. Samal ajal väljendada end nii, et minu tunne on tõde? Muidugi huvitavad mind põnevad vaidlused ja põhjendused, kuid sageli ei jõuta nendeni, sest mõtteis ei laskuta nii sügavale või siis pole selleks leheruumi. Või need ei huvita.

Et mu jutt poleks lihtsalt jutt, vaid luudel ka tiba liha oleks. Mida ma mõtlen hinnangulisuse all? Siin mõned read äsja ilmunud muusikaarvustusest:

„[...] Ühes loos oli [Anett] Tamme hääl täielikult elektrooniliselt moonutatud, kahjuks aga sellisel määral, et ühestki sõnast õigupoolest aru ei saanud. Seetõttu ei ole ma kindel, millise lauluga oli tegemist – ilmselt kõlas „Oh taganege, minu himud“. Ma ei hakka keerutama ja ütlen otse, et sellisel kujul elektrooniliselt moonutatud hääl oli vähemalt minu kõrvale lihtsalt kole. Pealegi oli siin kõikumisi: vahepeal hüppas mõni üksik sõna moonutamata häälega teistest esile, kuid näis, et see oli pigem apsakas kui taotlus. [...}“

Niisiis. Klassikaline näide? Seda lõiku lugedes tekkis mul hoobilt kolm küsimust. Kas kavas polnud kirjas, mis looga on tegu? Harmoonia ja meloodia järgi ei saanud ka aru? Teksti autori puhul on tegu MUBA solfedžo ja muusikateooria õpetajaga. Mille põhjal näis, et tegu on pigem apsaka kui taotlusega? „Lihtsalt kole.“

Nüüd kõigi lemmik: ridu avaldatud teatrikriitikast:

„Paide teater on tellinud hektarilise [...] rahvuslikult raamistatud lõuendi ja otsustanud sinna hariliku pliiatsiga skitseerida midagi eepilise suvelavastuse taolist, aga teinud seda nii, nagu tavaliselt koosolekul igavledes kritseldatakse märkmikulehti. Talutaval kunstilisel tasemel terviku peab iga vaataja pärast ise kokku panema. [...] Johan Elmi tekst vajab tugevat tagantjärele toimetamist. [...] Mõlema poeesi kujul on tegemist solvavalt halva kirjandusega [...], aju neid kuulates enam parmuhammustusi ei registreerinud. [...] Paide teatri „Eesti jumalad“ on vormiliselt abitu moodsa teatri bullshit bingo ja selle moodsuse-läike all sisuliselt üdini tradistioonitruu lavastus. Prügikastimeetodil kuhjati erutavaid päevakajalisi märksõnu ning publiku silma all käideldakse neid enesetajujäätmeid sellise tüüpilise vembuka teatraali naeratuse saatel. [...]“

Hea näide hinnangutest, mis vaid ka hinnangud on. Mitte ühtegi põhjendust, mida vist ei peagi olema (?). Mulle endale näivad need kohustuslikud: teevad ju asja põnevaks. Miks A meeldib ja B ei meeldi? Fraasi „terviku peab vaataja ise pärast kokku panema“ olen kohanud teatriarvustustes oi kui sageli. Miskipärast ei nähta, et vorm võib olla iseseisev väljendusvahend, mis tulebki endal kokku panna. Või leiame me, et kõik peaks olema kanooniline Freytagi püramiid? See tundub mulle kaunite kunstide hariduse A ja O, et vorm võib olla iseseisev. Sageli ka on. Küsimusi tekib ka Johan Elmi teksti toimetamise kohta. Mida oli seal vaja toimetada? Seda, et see oli „lihtsalt kole“? Omaette filosoofiline küsimus on, mis on „halb kirjandus“? Täiskasvanud inimene kirjutas ja teine täiskasvanud inimene avaldas selle arvustuse.

Oskan näha neid kaht lõiku vaid meelelahutuse seiskohalt. Ja seda on meil ka ju vaja. Mulle meeldib lugeda tekste, kus „pannakse ära“ senikaua, kui see pole mina kellele ära pannakse. OK, tegelikult olen püüdnud ka seda nautida, sest mida aeg edasi, seda keerulisem on sääraseid hinnanguid tõsiselt võtta. Miks peaks mulle minema korda kellegi arvamus, kes teeb midagi, mis mind üldse ei huvita? See tähendab, et nende kahe näite puhul ma ei leia, et nii ei tohiks kirjutada, vaid näitlikustada, kuidas kirjutatakse ja miks mul on tunne, et selline kirjutamine on kui meite juures avaldatud kriitika musternäide ja žabloon. Kõigel on oma eesmärk. Isegi kui see on kellegi peale sülitamine.

Aastaid tagasi tutvusin tänu Saara-Liis Jõerandile „kaasaloova kirjutamisega“. Tundsin end selles mingil määral ära. Varem polnud ma kuigi palju mõelnud, milleks need tekstid ja kirjutamine. Mulle oli see lihtsalt viisiks, kuidas elatist teenida (sh ennast väljendada) ja aju ragistada, millest viimane on üks mu lemmiktegevusi. Sain aru küll, mis eesmärke täidan, kuid nn mõtisklevamat tähendust ma oma tegemistele ei andnud. Üllatus!

Ilo-Tuule Rajandiga rääkisime sellest hiljaaegu, et vahel kahtlen, kas see on õige tee. Äkki kirjutan teost tõlgendades täiesti mööda, millestki täiesti mitteseonduvast. Või annan teosele rohkem auhiilga kui ta väärib? Ma ei usu, et see võimalik on. Vist. V-o vaid siis kui raskelt pingutada! Või kui pole teost näinud. Kui oled, siis on need mõtted ilmselgelt, ükskõik millised, mingil määral seotud sellega, millega kokku puutusid. Ja see teebki ju „analüüsimise“ kõige huvitavaks: eales ei tea, mis teisest otsast välja tuleb (1. ots on see, kust teos sisse läheb ja 2. ots, kust peegeldus välja tuleb). See pakub palju avastusrõõmu ning mitte-allaandmise korral jään pealekauba endaga rahule, et kaks kauget asja enda jaoks nii huvitavalt kokku põimisin. Vau, neid kaht asja saab koos näha või need on seotud jne. Mu aju pani siuksed asjad kokku ... Ja see on suuuuuuuuur töö. Arvamust avaldada ja seda põhjendada on selle kõrval lapsemäng. Oma kujutlusvõimet (ja iseennast) usaldada on midagi muud. Endas kahtlemine, mitte arusaamine, mida sa teed või kirjutad, kuhu välja jõuad jne. Nagu ristsõna lahendamine! Ma vist muud ei viitsikski. Täielik adrekas!

Endas kahtlemine

Eneses kahtlemist on PALJU, kuid kunas poleks! Igas valdkonnas saab ette ja taha endas kahelda. Rääkisin hiljuti oma professoriga, et kardan kirjutada mussi, mida kirjutada tahan, kuna arvan, et see on liiga lihtne, rahulik, pealiskaudne. Nagu mingi muusika, mida kuulnud olen, mida noored, aga ka täiskasvanud kirjutavad. Ma ei taha nimesid öelda, aga mõtlen sellist saatemuusikat, mis on sageli rahulikum ja lihtsakoelisem. Põhjusega!

Julia küsis, kuidas see kompositsioonis (noodis) väljendub? Vastasin, et see pole justkui läbi töötatud, läbi komponeeritud või sellega pole piisavalt aega koos veedetud. Selline tunne. Selle peale Julia naeris ja ütles, et siis on ju selge. Asi pole lihtsuses või rahulikkuses või üldsegi tundes, eneseväljenduses. Küsimus on võrdlemisi tehniline.

Sama mõtteviisi saab rakendada kirjutamises (ja igal pool mujal, vist). Kirjutamine on mul ka rohkem käpas, sest seda saab teha kiiremini ja enam, kui komponeerida, mis on ÕUDSELT aeglane tegevus. Minu puhul vähemalt. Ajuragistamise kõrgeim klass! Kirjutades on mul võrdlemisi selge asjade käik, kuidas sisutuse hirmu vältida. Esmalt kirjutan valmis n-ö mustandi, mis on teksti esimene versioon. Siin ma ei mõtle palju lihvimisele, selgusele, tempole, keelele, vaid lihtsalt tekstile, arutluskäigule jms. Siis kirjutan teksti otsast lõpuni uuesti ümber, et see saaks ühtlane. Läbikirjutamisel märkan ka pea kõiki ebaühtlusi, kohti, kuhu on midagi juurde vaja, lauseid, mida võib välja võtta jne. Viimaks toimetan ka seda viimast versiooni. Peamiselt keeleliselt – kobestan ja teen naljakamaks. Tulemus on miski, mis mulle endale tundub tummine ja sisukas: oskan iga sõna- ja lausekasutust põhjendada!

Arvustamisest, taas

Mulle ei meeldi sõnastamata ootused. Marru ajab peegeldustes salamisi „kriitilisuse“ ja „aususe“ otsimine. Ärapanemine? Ma ei tea, kas see on eesmärk, aga teatud kirjutajate tekstides on alati midagi „kriitilist“ sees. Justkui oleks see kui kohus öelda, „mmm, ma ikka ei tea: see Foucaulti lausung ei resoneeri oma tonaalsuses näituse kitsa ent utreeritud tervikuga, MILLE VAATAJA PEAB ISE PÄRAST KOKKU PANEMA“. Ei kahelda endas, vaid kunstnikus ja tema teoses. Sinu jaoks ei passi see lausung ja tervik. Kas on mingi maailm, kus need passiks? Kui jah, milline? Kirjelda seda: see on palju põnevam. Mulle vähemalt. Mina-mina-mina!

Eks igalühel ole oma ja ma ei leia, et kõik peaksid samamoodi, samu asju tegema. Ja see ära tüütabki. Kui keegi leiab, et ma või keegi teine ei tee midagi sedasi, nagu keegi arvab, et peaks tegema. Kunas jõuab kätte aeg, kui inimesed mõistavad, et nende arvamus on nende arvamus ja teistel on oma arvamus. Pole üks teisest parem või halvem! Ja mingit „objektiivsust taga ajada on kui õhust peeru püüda“. Sama kehtib teosest kirjutamise puhul (Foucaulti näide, mille ülal tõin), kus on erakordne võimalus küsida kunstnikult kui millestki aru ei saada selmet kirjutada, et miski on „lihtsalt kole“. Ma ei või.

Keda aitavad hinnangud

Kui Sirpi lugesin, sain aru, et ega nii lihtsalt ei leiagi tekste, kus oleks antud sedavõrd kriipivaid must-valgeid hinnanguid. Hinnanguid ikka antakse, kuid seda, mida mina otsisin (midagi eriti teravat), kohe ei leidnudki. Muusikarubriigis tabasin naelapea pihta küll juba teises artiklist. Teatriarvustuste puhul küsisin abi Karin Allikult. Aitäh!

Aga on see hinnangulisus üldse mureks? Või on mure mujal ja ma paarutan asjata?

Nii palju kui ma kodumaal teatriga tegelesin ja kõrvalt nägin, kuidas arvustused mõjuvad, siis ega miski maailmalõppu ei põhjustanud ja neisse suhtuti võrdlemisi üleolevalt. Osaliselt üleolev oldi ehk seetõttu, et ilmselgelt läheb korda, mida keegi sinu/minu kohta ütleb ja kummis rind mingil määral ju kaitseb. Selline tunne on mul ka, et suurem enamus, kui mitte kõik, on arusaamal, et terava kriitikaga tegijale haigettegemine pole kunagi eesmärk. Loodetavasti! Ma ei usu, et keegi tahab kellelegi meelega haiget teha, ükskõik kui selgelt see ka ei näiks. Uba on mujal.

Asi on kirjutamises (või kirjutajas) endas. Mul on tunne. Mingis identiteediküsimuses – milline kirjutaja sina oled? Kirjutad oma sõpradest? Ei ütle, kui halb see oli? Kus on Foucault, Lacan, Baudelaire? Pfffft. Sa pole tõeline kriitik ... Näitad kui palju sa midagi arvad ja Derridale viitad? Vot, sina oled VÄÄRT!

Neid kaht näidet lugedes, mis ülal tõin, saab ju ennekõike teada, mis kirjutajatele meeldib või mitte. Ja sellest mina aru ei saa – miks peaks kellegi teose tõlgendusel teada saama, mis meeldib mingile kirjutajale või mitte? Nagu kas rõhk pole veidi kreenis? Kirjutame ju teosest, mitte kirjutaja eelistustest, maitsest. Aga mis asja. V-o olen millestki valesti aru saanud.

Sõnadenurk

Eestis olles ostsin sellise raamatu nagu "Ülejäänud sõnade sõnastik" (Hanna Veskioja, Kirjastus Tänapäev 2026) ning mõtlesin, et minu sõnastik on palju parem ja miks ma seda välja pole andnud. See sõnastik oli Rahva Raamatu edetabelis esimesel kohal! Kui kontrollisin, siis mõningaid sõnu ma ei leidnud ei Sõnaveebist ega Seletavast sõnaraamatust. Järgmised sõnad tulevad ostetud raamatust:

aeglema, aega viitma, viivitama

hahm, piirjooned, siluett, kontuur

höörik, ümmargune

jõrris, tülis, pahuksis

jõutama, edendama, hoogu andma

leidus, leitis, avastus, leid, leitu

luutlik, välistav, võimatuks tegev

naud, raha, varandus, nodi

nell, kirjaklamber

okkama, šokeerima, NB! seda polnud Sõnaveebis ega Seletavas sõnaraamatus

sõeling, casting

vird, veevool

Annetus

Jätan selle nüüd alati siia alla, et kui kellelgi isu tuleb rahast lahti saada, siis palun. Mõtlesin siis neile, kes on mind toetanud, midagi kinkida. Pean siis nende sõpradelt salaja aadresse küsima. Armastan kingituste tegemist!

Need, kes ei kasuta telefoni, saavad kopeerida‑kleepida.

GREGOR KULLA EE532200221022428407

See on Swedbanki makselink. Panin 1 euro, mida saate ise muuta, kui tahate. Ei hakkagi seda Austria panka või Revoluti siia lisama, sest ise raha kandes sain aru, et tehing võtab terve päeva aega, et kohale jõuda.